Sotsiaalministeerium on sotsiaaldialoogi partnerite taotlusel käivitanud riikliku lepitaja institutsiooni kaasajastamise protsessi. Nii Eesti Ametiühingute Keskliit, kui Tööandjate Keskliit on oma arvamused esitanud. Alljärgnev on TALO teemakohaline materjal.

Riikliku lepitaja institutsioonist

TALO oli 1995. aastal üks riikliku lepitaja institutsiooni ellukutsumisest huvitunud pool.

Möödunud aja jooksul on meil korduvalt tekkinud vajadus pöörduda kollektiivsete töövaidluste lahendamiseks lepitaja poole ning vahendusprotsessi lahendid on üldjuhul olnud nii töötajatele kui tööandjatele positiivsed.

Samas oleme tunnetanud probleeme, mis takistavad institutsioonil võimekat ja tasakaalustatud toimimist ning sõltumatut tegutsemist. Paljuski mõjuvad pärssivalt lühike, kolmeaastane ametiaeg ning praktiliselt puuduv lepitaja kantselei koosseis, mis tagaks operatiivse toimimise ning kvaliteetse haldusvõimekuse. Viidatud probleemi ei saa lahendada ka mittekoosseisuliste paikkondlike lepitajate abil.

TALO on antud teemal pidanud konsultatsioone nii töövõtjate kui tööandjate organisatsioonide esindajatega, analüüsinud liikmesliitude arvamusi ja soovitusi ning kujundanud teatud arusaamad.

Riikliku lepitaja institutsiooni kaasajastamisel tuleb arvestada tööturu situatsioonis juba toimunud ja kavandatavaid eelseisvaid muutusi ning sellest tulenevalt võib eeldada ka kollektiivsete töösuhete arengut ja laienemist. Keerukust lisab globaliseerumine ja avatud tööturg.

Järelikult peab sellega kaasas käima ka töösuhetega seonduvate protsesside adekvaatne tajumine, vaidluste ennetamise või tekkimise korral nende lahendamise toimiv süsteem.

Täpsustamist ja korrastamist vajab seonduv terminoloogia ning õigusruum tuleb kooskõlla viia rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega.

Eesmärgiks peab olema kodanikuühiskonna arendamine ja tööturul sotsiaalse rahu tagamine ning vajadusel kvalifitseeritud ja tulemusliku lepitusmenetluse tagamine. Lepitusmenetlust ei saa asenda kohtuvaidlustega.

Selle saavutamise eelduseks on, et riiklik lepitaja oleks iseseisvalt tegutsev kollektiivse töötüli seaduse jt töövaldkonna seaduste ning regulatiivaktide täitmist järgiv ja kontrolliv ning vajadusel lepitusmenetlust vahendav sõltumatu ja erapooletu ning järjepidevalt tegutsev asjatundja.

Lepitaja saab oma funktsioone täita juhul, kui tema juhtimisel töötab piisav arv spetsialiste.

Lepitaja kantselei peab olema kindla struktuuri ja funktsioonidega asutus lepitaja institutsiooni teenindamiseks.

Kui institutsiooni väljaarendamist takistavaks teguriks esitatakse vastuväide vahendite puudumisest, siis tekib küsimus, kuidas on võimalik ja kas on otstarbekas hoida soolise võrdõiguslikkuse seitsme töötajaga osakonda ja soolise võrdõiguslikkuse volinikku. Sellele lisandub veel analüüsiga tegelev institutsioon – Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskus.

Alahindamata võrdõiguslikkuse temaatikat, oleme veendunud, et mitte mingil juhul ei ole töötajate ja tööandjate töösuhete teema vähem oluline.

Arvestades olulisi muutusi nii sise- kui avatud tööturul, keerukaid multinatsionaalseid ja erinevate finantspõhimõtete alusel töötavaid ettevõtluse vorme, peab lepitaja suutma süüvida siseriiklikesse ja teiste riikide õigusaktidesse, majanduse teooriasse ja veelgi enam, praktikasse. Sellise infokogumi hankimiseks ja analüüsiks peab olema lepitajal võimalik kasutada eri valdkondade (tasustatavaid) eksperte.

Oleme ka arvamusel, et lepitaja ja tema institutsiooni tegevus ei saa ega tohi piirduda vaid post factum lepitusprotsesside korraldamisega. Vajame preventiivset tegevust, vastavat koolitust, sisumaterjale, sisukat kodulehte jne.

Riikliku lepitaja nimetamisel tuleb säilitada senikehtiv põhimõte, mille kohaselt tööandjaid ja töötajaid esindavad keskliidud esitavad konsensuskandidaadi, kuid rotatsiooni aeg tuleb viia kolmelt aastalt viiele.

Järjepidevuse tagamiseks tuleb senikehtivas vahetusprotseduuris teha muudatus, millega võimaldatakse toimival lepitajal, kelle töötähtaeg on küll täitunud, kuid uut pole veel esitatud, tegutseda kuni uue lepitaja ametisse nimetamiseni. Lepitaja pikaajalise tööst eemaloleku aja asenduseks võib kaaluda kahte varianti. Esimene – lepitajal on kantseleis asetäitja, kelle volitused on töö järjepidevuse tagamiseks piisavad. Teine – lepitaja kohusetäitjaks on nimetatud üks paikkondlikest lepitajatest.

Läbi tuleb vaadata riikliku lepitaja toimimist käsitlev seadusandlus jm regulatiivaktid ning viia lepitaja põhimäärus sellega vastavusse. Institutsiooni kaasajastamisel tuleks uurida teiste riikide analoogsete institutsioonide toimimise põhimõtteid, omaksvõetud soovitusi või ettekirjutusi.

Lähtudes eeltoodust peab TALO vajalikuks esimese etapis lahendada lepitaja ametiaja pikendamise küsimus, järjepidevuse küsimus ja ekspertide kaasamise küsimus ja kogu paketiga seonduv piisav finantseerimise küsimus. Ootuspärane oleks ka riikliku lepitaja kantselei formeerimine juba sellel aastal.

Paralleelselt tuleb tegeleda lepitusmenetluse infobaasi, materjalide analüüsi, lepitusprotsessi korraldamise, lepingute sõlmimise ja nende täitmise kontrolli tagamise, võimalike aktsioonide toimumist reguleerivate põhimõtete täpsustamisega jm seonduvate küsimustega.

Muutuste lähtepunktiks tuleb võtta riikliku lepitaja kogu tegevusaja sisuline analüüs ja arvestada kõiki lepitaja praktilise töö käigus kujunenud ettepanekuid tegevuse parendamiseks.

Tunnetades selle töösuhete lüli vajadust ja eduka toimimise olulisust, avaldame lootust, et riikliku lepitaja institutsiooni kaasajastamiseks ning sotsiaalpartnerite, sh riigi ootuste parimaks realiseerimiseks tuleb läheneda kui terviklikule paketile. Eesmärgile jõudmine ei välista sammhaaval toimimist.